Kui palju mõjutavad emotsioonid meie kehas olevaid kroonilisi pingeid ja valusid? Vastavalt Dr. Susan Babelile, psühholoogile, kes spetsialiseerub traumast tekitatud depressioonile viitab, et emotsioonide mõju kehale on märkimisväärne.

Ta märgib: „Uuringus on tõestanud, et krooniline valu ei teki mitte ainult füüsilistest vigastustest, vaid ka stressist ja emotsionaalsetest probleemidest“. Samuti, „Füüsilised valuaistingud hoiatavad inimesi, et on veel palju tööd teha oma emotsioonidega“.

Kroonilist valu on defineeritud kui pikaajalist füüsilist valu, mis kestab kauem kui tavapärane tervenemise protsess seda lubaks. See valu võib näida tekitatud vigastustest, põletikest või närvivalust või närvikahjustusest, kuid mõned inimesed kannatavad vaatamata nende olukordade puudusele. Krooniline valub võib nõrgestada inimese võimet liikuda kergusega, võib takistada normaalset funktsioneerimist ja leevenduse otsimine võib viia valuvaigistite sõltuvuseni, mis summeerib probleemi veelgi. Kroonilise valuga kaasneb sageli lootusetuse, depressiooni ja ärevuse tunded.

Paljud inimesed on juba tuttavad selle faktiga, et emotsionaalne stress võib siia kõhuvaludeni, ärritunud soole sündroomini ja peavaludeni, kuid ei tea, et see võib põhjustada ka teisi füüsilisi kaebuseid ja isegi kroonilist valu. Üks loogiline põhjus on sellele see, et vastavalt uuringutele on leitud, et mida murelikum ja stressis inimene on, seda rohkem pinges ja pitsitavamad lihased on, mis aja jooksul põhjustavad lihaste väsimust ja ebaefektiivsust. Täpsemalt öeldes, võivad need areneda psühhosomaatilisteks sümptomiteks või stressiga seonduvateks sümptomiteks põhjusel, et isikul on lahendamata emotsionaalseid probleeme. Need ei ole uued avastused; uurijad on uurinud meele/keha omavahelisi seoseid juba kümneid aastaid, sest selle puhul on leitud olulisi seoseid.

Närvisüsteemi vahendusel kohaneb organism väliskeskkonna muutustega ja organismis toimuvate protsessidega. Närvisüsteem kogub, edastab, töötleb ja salvestab infot ja annab selle edasi lihastele ja näärmetele. Autonoomne närvisüsteem ei allu üldiselt tahtelisele kontrollile ning on oluline komponent organismi sisemist tasakaalu tagavates protsessides. Autonoomne närvisüsteem jaguneb kaheks: sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks, millel on sihtrakkudele peamiselt vastandlik toime. Tavapäraselt peaksid autonoomse närvisüsteemi mõlemad osad olema dünaamilises tasakaalus. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohusituatsioonis ning füüsilise ja vaimse koormuse korral, võimaldades organismil olukorraga toimetulekuks mobiliseerida oma ressursse. Tulemuseks on organismile kasulik südamerütmi kiirenemine, pärgarterite laienemine, arteriaalse vererõhu tõus ja kiirenenud hingamine. Parasümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon on suunatud organismi ressursside taastamisele.

Et ehk kokkuvõtvalt, sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline juhib organismi taastumist. Traumaatilise sündmuse ajal läheb närvisüsteem ellujäämisrežiimile (sümpaatiline närvisüsteem) ja mõnikord on sellel raskuseid minna tagasi normaalsele, lõdvestunud režiimile (parasümpaatilisele närvisüsteemile). Kestev sümpaatilise närvisüsteemi kõrgtoonus on stressi tüüpilisi koostisosi ning võib olla oluliseks teguriks mitmete haiguste tekkes ja arengus. Mõnikord võib kujuneda selle tahtele allumatu närvisüsteemi poolt reguleeritavate elundite või elundisüsteemide häire, mille põhjuseks ei ole nende elundite füüsiline kahjustus, vaid närvisüsteemi labiilsus. See põhjustab südamepekslemist, higistamist, punastamist, lihasevärinaid, õhupuudust, iiveldust ja seedehäireid ning kuumi ja külmi hoogusid. Sümptomitega kaasneb võimaliku orgaanilise haiguse kartus, mida on mõnikord esile kutsunud või süvendanud ekslik arstlik tegevus. Seda tüüpi kaebused on tavaliselt psühhosomaatilise häire avaldus.

Kui närvisüsteem jääb ellujäämisrežiimile, siis stressi hormooni, kortisooli, vabaneb pidevalt kehasse, põhjustades kõrget vererõhku ja veresuhkrut, mis võib vähendada immuunsüsteemi võimet tervendada keha. Füüsilised sümptomid hakkavad avalduma kui keha on pidevas stressiseisundis.

Sageli märgib füüsiline valu, et inimesel on vaja teha tööd oma emotsioonidega ja see võib olla märgiks lahendamata traumast tema enda närvisüsteemis. Isegi võib juhtuda, et kui inimene on kurvastanud ja kogenud emotsionaalset kokkupuudet traumaga, siis närvisüsteem võib olla ikka veel tahtmatult ellujäämisrežiimil.

Kui keegi on kogenud traumat enne oma praegust vigastust või traumat, siis vanad mälestused võivad olla käivitatud, mis ägestavad uue trauma ilminguid. Dr. Bessel van der Kolk, tuntud traumade uurija, selgitab: „Uurimused on näidanud, et normaalsetes tingimustes, mitmed traumatiseeritud inimesed, näiteks vägistamise ohvrid, pekstud naised ja ärakasutatud lapsed, on üsna hea psühhosotsiaalse kohandumisega. Samas, nad ei tunneta stressi nagu seda teevad normaalsed inimesed. Pinge all, nad võivad tunda (või käituda) nagu neid traumatiseeritakse üha uuesti.“ Maggie Phillips, raamatu „Pöörates tagasi kroonilist valu“ autor, kirjutab: „Pole vahet, kas trauma oli ühenduses selle sündmuse või olukorraga, millest algupäraselt valu pärines, omades kroonilise valu olukorda on juba iseenesest traumatiseeriv.“

Meie emotsioonid ja kogemused on eelkõige energia ja need salvestuvad meie keha rakumällu. Võid mõelda näiteks nii: oled sa kunagi tunnetanud midagi oma elus, mis on jätnud emotsionaalse jälje või valu mingisse kindlasse kohta sinu kehas? Umbes selline tunne, nagu sa ikka tunneksid veel seda, mis sinuga juhtus? See on ilmselt sellepärast, et sinu keha hoiab ikka veel kinni seda energiat, mis vabanes sellest kogemusest selle juhtumise ajal ja mis on jäänud sellesse piirkonda kinni.

Kui inimesel on valu, pinge või vigastused mingis kindlas piirkonnas kehal, siis on need tihti seotud millegi sellega, mida sa emotsionaalselt enda sees tunned. Esiti ei pruugi see nii näida, sest me oleme oma keha ja emotsioonide reaalsest tunnetamisest väljas selles kiire tempoga maailmas, ent see on tihtipeale tõsi. Sageli võivad inimesel olla kroonilised seljavalud, põlvevalud, kaela või õlgade pinged, kuid mis ei tundu olevat treeningutest, mida saaks füüsiliselt keha iseenesest parandada, ning sageli on nende ilmingute taga lahendamata emotsionaalsed probleemid.

David Suzuki kirjutas raamatus „Salajane elu“, et „verbaalse viha, vihkamise ja armukadeduse väljahingatava õhu kondenseeritud molekulid sisaldavad toksiine. Kogunenud ühe tunni jooksul, on neid toksiine nii palju piisavalt, et tappa 80 merisiga.“ Seega võib vaid ette kujutada, missugust kahju teeb inimene oma kehale, kui ta on negatiivsete emotsioonide või töötlemata emotsionaalse kogemuse sees kogu oma kehaga.

Tuleb meeles pidada, et inimesel endal on olemas kogu võim, et minna läbi raskuste kõiges, mis elu ette heidab. Selle asemel, et määratleda, kas tegemist on positiivse või negatiivse olukorraga, püüa pilti vaadata suuremas plaanis. Küsi endalt, kas see aitab mul midagi õppida? Kas ma saan seda kasutada, et tõsta oma tajusid? Puhastada mõningaid emotsioone enesest? Mõista midagi teineteises ja aktsepteerida seda? Mis-iganes see võib olla, siis selle asemel, et tavapäraselt reageerida, aeglusta olukorrale reageerimist ja vaatle. Sa võid avastada, et sul on vahendeid, millega kiirelt töödelda neid emotsioone ja haigust ja kui sa tunned need ära, siis sa saad selgitada välja, miks nad tekkisid. Kui sa usud, et sa jääd haigeks koguaeg ja usud, et sul on valud sellepärast, et see on sinu kontrolli alt väljunud, siis on kõik see sul kontrollimatult täpselt nii kaua, kuni sa mõistad, et meil on kontroll olemas üle kõige selle, mida ma oma kehas esile kutsume.


Seega selleks, et tekkinud haiguslikust olukorrast jäädavalt vabaneda, peame esmalt tegelema emotsionaalsete ja mentaalsete põhjustega. Kuid enamasti on meil väga raske asjaga algust teha, kuna me ei tea, mis on põhjustaja. On aru saadud, et igale elus valitsevale olukorrale eelneb vajadus selle järele. Vastasel juhul me poleks sellisesse olukorda sattunud. Sümptom on vaid väline tagajärg. Põhjuse "tühistamiseks" peame laskuma sissepoole. Just sellepärast ei toimi ainult tahtejõud ja distsipliin – need kemplevad vaid väliste tagajärgedega. See on nagu umbrohu pealsete äralõikamine, selle asemel, et välja saada juur. Kui vajadus on läinud, kaovad ka välised tunnused. Ükski taim ei kasva ilma juurteta.

Emotsioonid, mis põhjustavad kehas kõige rohkem haigusi, on kriitika, viha, pahameel ja süütunne. Näiteks kriitilisus, mida on viljeletud pikemat aega, põhjustab sageli liigesepõletikke. Viha pöördub kehas nähtusteks, mis kihavad, põletavad ja nakatavad. Kauaaegne vimm ja pahameel mädandavad ning söövad sind, mis võivad viia kasvajateni. Süütunne otsib alati karistamist ja põhjustab valu.

Allolevalt on koondatud kokku erinevate allikate põhjal emotsionaalse valu kaart. Selleks, et viia kokku sümptom ja põhjus, on allolevalt välja toodud ühed sagedamini esinevad haiguslikud ilmingud, valud ja võimalused nende leevendamiseks.


1. Pea – peavalud või migreenid võivad olla tekkinud igapäevasest stressist. Kui kellelgi tekivad kroonilised peavalud, peaksid nad võtma aega enesele. Mitte vaid korra, vaid igapäevaselt. Vabastades keha stressist, võib see aidata vähendada valusid peas.

2. Kael – vastupidiselt enamlevinud arvamusele, ei tähenda kaelavalud seda, et lapsed ajavad kodus hulluks. Valud kaelas märgivad vajadust andestamiseks. See võib olla andestamine teisele inimesele või isegi andestamist iseendale. On vajalik mõelda, mida armastatakse enda ja ka teiste puhul, et saada jagu sellest valust.

3. Õlad – pinge või valu õlgades on märk sellest, et kantakse rasket emotsionaalset koormat. Sisuliselt, pannakse õlg alla kõigele. Püüa mõelda, kuidas seda emotsionaalset probleemi lahendada või jaga oma koormat usaldusväärsete sõprade või perega.

4. Ülaselg – emotsionaalse toe puuduv võib viia ülaselja valudeni. Võimalik, et inimene ei tunne end teiste poolt hinnatuna või hoitakse tagasi oma kiindumuse tundeid. Kui ollakse suhtes, siis tuleks tunnete üle arutleda. Kui ollakse vallaline, võib olla see märk, et vajatakse kaaslast.

5. Alaselg – alaseljavalud viitavad finantsprobleemidega seonduvatele muredele. Selleks et olukorrale lahendust leida, tuleks keskenduda raha paremale planeerimisele. Võimalik, et on aeg küsida ülemuselt ärateenitud palgatõusu.

6. Küünarnukid – valud käevarres ja küünarnukis viitavad paindlikkuse puudulikkusele. Võimalik, et hakatakse vastu loomulikele elu muutustele, mis hetkel toimuvad. Mõnikord tuleks minna lihtsalt vooluga kaasa, sest võideldes muutustega, toob see esile ainult probleeme.

7. Käed – sõprade puudus võib põhjustada valu kätes. Proovi leida uusi sõpru või minna välja kolleegidega. Püüa leida aktiivselt uusi inimesi.

8. Puusad – hirm edasiliikumises, muutustes või suure muutuse otsuse tegemises võib põhjustada valusid puusades. Tee läbi muutus, mis on vajalik ja liigu edasi.

9. Põlved – põlvevalu võib tähistada seda, et inimene mõtleb liiga palju endale. Tähele tuleb ka panna seda, et keegi pole täiuslik.

10. Sääremarjad – emotsionaalne pinge, stress või armukadedus võivad põhjustada valusid sääremarjades. Võimalik, et on aeg lasta lahti igasugune suur stressor oma elus või jätta armukadetsemine.

11. Pahkluud – pahkluuvalu võib märkida, et inimene vajab rohkem naudinguid oma ellu. Selleks tuleks end hellitada või vürtsitada oma suhet. Tuleks natuke mõnuleda.

12. Jalad - depressioon põhjustab jalavalusid. Depressiooni on raske ületada, kuid selleks on vahendeid. Tuleb leida midagi, mis pakub rõõmu.




Allikad:
Susanne Babbel Ph.D. (2010) The Connections Between Emotional Stress, Trauma and Physical Pain https://www.psychologytoday.com/blog/somatic-psychology/201004/the-connections-between-emotional-stress-trauma-and-physical-pain?&utm_source=simp

The Effects Of Negative Emotions On Our Health (2014) http://themindunleashed.org/2014/04/effects-negative-emotions-health.html