Raamat pealkirjaga Biotsentrism. Kuidas elu ja teadvus on võtmed universumi tõelise olemuse mõistmiseks (“Biocentrism: How Life and Consciousness Are the Keys to Understanding the Nature of the Universe”) on tekitanud Internetikeskkonnas elevust selles sisalduva kommentaari tõttu, mis väidab, et elu ei lõpe keha surmaga, vaid see võib jääda kestma igaveseks. Publikatsiooni autor, teadlane Dr. Robert Lanza, kes on New York Timesi poolt korraldatud hääletusel tunnistatud maailmas tähtsuselt kolmandaks elus olevaks teadlaseks, ei kahtle väite tõesuses. 

Ajast ja ruumist 

Lanza on regeneratiivmeditsiini ekspert ja Advanced Cell Technology Company teadusdirektor, kes on varasemalt leidnud tunnustust tüvirakkude uurijana ning samuti edukate eksperimentidega väljasuremisohus olevate loomaliikide kloonimisel.

Hiljuti hakkas teadlane tegelema füüsika, kvantmehaanika ja astrofüüsika valdkondadega. Taoline plahvatuslik segu teadustest on pannud aluse uuele suunale, biotsentrismi teooriale, milles professor on ka varasematel aegadel kõnelenud. Biotsentrism kõneleb elu ja teadvuse fundamentaalsusest Universumi eksistentsis. Teadvus loob materiaalse Universumi, mitte vastupidi.

Lanza viitab Universumi struktuurile, mille seadused, jõud ja konstandid on peenseadistatud elu toetamiseks eeldades, et intelligents (teadvus) eelnes mateeriale. Samuti väidab ta, et aeg ja ruum ei ole objektid või asjad, vaid pigem tööriistad meie loomalikuks mõistmiseks. Lanza ütleb, et me kanname aega ja ruumi enestega kaasas, nagu kilpkonnad oma kilpi, andes sellega mõista, et kui kest (aeg ja ruum) tuleb maha, jätkub meie eksistents ikkagi.

Teooriale tuginedes ei eksisteeri teadvuse surma. See eksisteerib vaid tänu mõttele, inimeste eneseidentifitseerimise võimele läbi olemasoleva keha. Inimesed usuvad meelsamini, et keha hävinedes kaob ja hävineb ka teadvus.

Eeldusel, et keha genereerib teadvuse, siis arvatakse, et keha surres kaob ka teadvus. Samas, kui keha saab teadvuse nii nagu satelliidivastuvõtja saab signaale satelliidilt, siis loomulikult teadvus ei lõppe füüsilise liikuri lõppedes. Tegelikult eksisteerib teadvus aja ja ruumi piiranguteta. Tal on võime eksisteerida kõikjal, kehas ja keha väliselt. Teisisõnu on teadvus "mittekohalik" samuti nagu kvantobjektid on "mittekohalikud".

Lanza usub ka mitmete universumite samaaegse eksistentsi võimalikkust. Meie Universumis võib keha olla surnud, kuid jätkab teises (paralleel) Universumis, absorbeerides sealset teadvust. Teisisõnu läbides tunneli, ei laeku ta ei Põrgusse ega Taevasse, vaid sarnasesse Universumisse, kus ta on juba olnud - küll mitte surnu, vaid elavana. Ja liigub nii edasi, lõpmatult.

Mitmed maailmad

Lanza lootust sisendav teooria on leidnud mitmeid toetajaid, mitte vaid igavest elu ihkavate "tavainimeste", vaid ka mitmete tuntud teadlaste seas. Need on füüsikud ja astrofüüsikud, kes tunnistavad paralleeluniversumite eksisteerimise võimalikkust. Nad on veendunud, et ei eksisteeri ühtki loodusseadust, mis välistaks paralleeluniversumite eksisteerimise võimalikkuse.

Esimene neist oli teadusulmekirjanduse viljeleja H.G. Wells, kes esitas sarnase väite 1895. aastal avaldatud kirjutises "Uks seinas" ("The Door in the Wall"). Mõtet jätkas 62 aasta möödumisel Dr. Hugh Everett oma Princetoni Ülikooli lõputöös. Põhiidee on, et mistahes moment jaguneb Universumis lugematuteks analoogseteks instantsideks. Järgnevalt jagunevad taolised "vastsündinud" Universumid analoogselt eelmisele. Mõningates taolistes Universumites võib lugeja olla kohal viisil, kus ühes loeb ta käesolevat artiklit ning teises vaatab samaaegselt telesaadet. Meie tegevused on selliselt jagunevate maailmade sisendfaktoriks, selgitas Everett. Niipea, kui me teeme otsuse, jaguneb samal hetkel mõni Universumitest viisil, mis annab kaks erinevat valiku tulemit.

1980-ndatel arendas mitmete Universumite teooriat Lebedevi nimelise Füüsikainstituudi teadlane Andrei Linde. Käesoleval ajal on ta Stanfordi Ülikooli professor. Linde selgitas, et ruum koosneb paljudest kahanevatest sfääridest, mis annavad kasvu sarnastele uutele sfääridele, mis omakorda kasvatavad järgnevaid - nii lõpmatuseni. Universumis paiknevad nad teineteisest lahus ega ole teadlikud teineteise eksistentsidest, kuid nad esindavad sama füüsikalise Universumi osi. Planki teleskoobi abil saadud andmed kinnitavad, et meie Universum ei ole ainus omataoline. Saadud informatsiooni põhjal on teadlased koostanud mikrolainepikkuste taustsüsteemi põhjaliku kaardi, nn. kosmilise radiatsiooni tausta, mis on püsinud alates meie Universumi tõlgendamisest. Nad on samuti leidnud, et Universumis on mitmeid tumedaid vahemikke, tühikuid ja auke.

Füüsikateoreetik Laura Mersini-Houghton Põhja-Carolina Ülikoolist koos kolleegidega esitab vastuargumente: anomaaliad mikrolainete taustsüsteemis eksisteerivad tänu läheduses asuvate universumite poolsetele mõjutustele ning augud ja tühimikud on naaberuniversumite rünnete otsene tagajärg.  

Teaduslikud selgitused 

Seega hinge liikumiseks võimalike kohtade või paralleeluniversumite rohkus on neo-biotsentrismi teooria. Kas aga hing eksisteerib? Kas on olemas mingit teaduslikku teadvuse teooriat, mis võimaldaks taolist väidet kohaldada? Dr. Stuart Hameroffi väidab, et surmalähedane kogemus tekib, kui närvisüsteemis olev kvantinformatsioon lahkub kehast ning lahkub Universumisse. Dr. Hameroff pakub välja alternatiivse selgituse teadvusele, mis sobitub nii ratsionaalse teaduse kui intuitsiooni seisukohtadega.

Stuarti ja Briti füüsiku Sir Roger Penrose väitel resideerub teadvus ajurakkude mikrotuubulites (rakkude tsütoplasma hulgiosakestes), mis on kvanttegevuse põhikohad. Surmajärgselt vabaneb see informatsioon meie kehadest, mis tähendab, et teadvus lahkub koos informatsiooniga. Väidetavalt on meie teadvusetuse kogemus kvantgravitatsiooni efektide tulem nendes mikrotuubulites, teooria, mida nad kutsuvad Orch-OR (orchestrated objective reduction).

Teadvus on just nagu aeg ja ruum 

Teadvus, või vähemalt prototeadvus (eelteadvus), on nende teooria kohaselt Universumi fundamentaalne omandus, mis on eksisteerinud alates Suurest Paugust. Ühe taolise skeemi kohaselt on eelteadvuse kogemus üks füüsilise reaalsuse põhivarasid, mis seostub ajutegevusega ning on kättesaadav kvantprotsessi poolt.

Meie hinged on koostatud Universumi baasmaterjalist ning võivad olla eksisteerinud alates "aegade algusest". Meie ajud on kõigest prototeadvuse vastuvõtjad ja võimendid, mis on enesestmõistetav aegruumi materjalile. Seega, kas on tõepoolest osa teadvusest immateriaalset tüüpi, mis elab edasi pärast füüsilise keha surma?

Dr Hameroff rääkis: "Oletame, et süda seiskub, vereringe lakkab, mikrotuubulid kaotavad oma kvantseisundi. Mikrotuubulites olnud informatsioon ei hävine. Seda ei ole võimalik hävitada. See võib vaid "lahustuda" Universumis. Robert Lanza lisas siinkohal, et see ei jää eksisteerima pelgalt Universumisse, vaid võib eksisteerida mitmes paralleeluniversumis. Pärast patsiendi elustamist võib informatsioon minna tagasi mikrotuubulitesse ning patsient öelda: "Ma elasin läbi surmalähedase kogemuse". Ta lisab, et kui inimest ei suudeta elustada, võib kvantinformatsioon jääda eksisteerima kehaväliselt, kaudselt nagu "hing".

Kvantteadvuse teooria seletab seega nii surmalähedase kogemuse, astraalprojektsiooni, kehavälise kogemuse kuid ka reinkarnatsiooni ilma religioosseid viiteid kasutamata. Meie teadvuse energia on potentsiaalselt taaskasutatud (ringluses) erinevates kehades teatud ajahetkedel, eksisteerides nende ajahetkede vahepeal ilma füüsilise kehata teise reaalsuse tasandil ning võimalik, et mõnes Paralleeluniversumis."

Allikad:
Quantum Theory Proves Consciousness Moves To Another Universe After Death