Juba Piibli Vanas Testamendis on ära toodud näited võimekatest juhtidest, kellel olid meediumi, selgeltnägija või selgeltkuulja võimed. Ehk teisisõnu, nad nägid ja kuulsid vaime. Abraham, Isaak, Jakob, Joosep, Mooses olid kõik suured juhid nende võimetega. Samuel, Elijah ja Elisha olid esimesed prohvetid, kes olid selgeltnägijad ja selgeltkuuljad ja paljud järgisid neid. Uue Testamendi Kristluse evangeelim õpetab, et Jeesus ei olnud ainult selgeltnägija ja –kuulja, vaid ka selgelttundja (ta võis tunnetada vaimu). Tema tervendamisvõimeid ja füüsilist meediumlust demonstreeriti mitmetel juhtudel.
Meediumite kasutamine jätkus kristliku kiriku varajastel aastatel, kuid kõiki nende vaimude ühendusi ei salvestatud käsikirjadesse ega jäädvustatud doktriinidesse ja 4. sajandil paavst Damaskus pani keelu peale nende edasiseks kaasamiseks kirikus. Sellest seaduse jõustumisest algas sajandeid kestnud meediumide tagakiusamine üle kogu Euroopa. Palju inimesi, nende hulgas lapsi, piinati ja põletati nõiduse eest. Sellised võimed nagu selgeltnägemine või selgeltkuulmine ei kadunud muidugi nende tagakiusatud aastate jooksul ja 19. sajandil liikumine taastus.
19. sajandi teisel poolel aktiviseerus füüsilistel ilmingutel põhinev spiritism. Sel ajal suutsid vaimolendid materialiseeruda ja mõtete abil ilminguid luua. Meedium justnagu vahendas energiat või nähtavat ektoplasmast (ingl k. ectoplasm). Füüsiline meediumluse praktiseerimine (ingl k. physical mediumship) on selline fenomen, kus välised vaimsed olendid manipuleerivad meediumi energiate ja ainetega, kus pole vahet kas meedium on naine või mees, et moodustada füüsilisi ilminguid, nagu vaimu kehasid, mis on inimkujul või häälekaste, kus vaim saab otse rääkida oma maailmast meie maailmaga. Teised füüsilised fenomenid, mida on võimalik tekitada on näiteks füüsilised lõhnad, kuuma või külma tõmbused, õhkukerkimised (levitatsioon), asjade tekkimine õhust, vaimu tulekesed, koputused või kopsimised, transfiguratsioon ehk muundumine, otsese kõne ühendus või füüsilised ilmutused.
Esimeseks mitteametlikuks meediumluse rajajateks peetakse Foxi õdesid – 14 aastast Margaretat ja 11-aastast Cathrene Foxi (vt. õed fotol), kes elasid väikeses külas Hydesvillis New Yorgis.Peatselt peale maamajja kolimist hakkasid nad kuulma koputusi põrandalaudadelt. Need hääled jätkusid regulaarselt ja 1848. aastal suutsid nad vastata neile koputustele. Õed väitsid, et tegemist on rändkaup-mehega, kes mõrvati ja on maetud põrandalaudade alla. Mehe nimeks oli Charles B. Rosna. See sündmus sai tuntuks kui „Hydesvilli koputused“ ja viis edasistele uurimustele Fox õdede meediumluses, mis omakorda viis modernse spiritualistliku liikumise tekkele. Esimene avalik meediumi ülesaste toimus 1849. aastal New Yorgis, kus Margareta Fox astus üles avaliku demonstratsiooniga. Siin on kujutatud maja Hydesvillis, kus õed Foxid elasid ja koputusi kuulsid.
Sellest ajast alates pandi Ameerika Ühendriikides tähele mitmesuguseid imelikke nähtuseid, müra, koputusi, tundmatul põhjusel asjade liikumist. Need nähtused toimusid iseeneslikult, kuid erineva intensiivsuse ja kestusega. Märgati ka, et need toimusid mõnede isikute mõjutusel jõudsamalt. Neid inimesi hakati nimetama meediumideks. Nad said seda oma tahte kohaselt kuidagi põhjustada ja see võimaldas neid kogemusi korrata. Katseteks saab kasutada erinevaid esemeid, tähtis on nende kerge liikumisvõime ja lihtne kasutusviis, näiteks kasutati katseks kergeid laudu. Laua ümber istudes on mugav toimetada. Nii toimus laua „pöörlemine". Kui laud hakkas võbisema ja seejärel liikuma, tõstes jalgu ja end kallutades, sai ta ka vastata küsimustele. Selle nähtuse puhul räägiti „rääkivatest laudadest" või „laudade tantsust". Sel ajal oli nähtus selgitatav kas elektri- või magnetvooluga või tundmatu fluidumi mõjuga. Selline oli esmane arvamine nimetatud nähtustest. Hiljem tunnistati nende nähtuste juures intelligentseid mõjusid: näiteks see liikumine allus tahtele; see laud liikus kas paremale või vasemale kindla isiku suunas, alludes nii käsule. Kallutades tõstis laud ühe või kaks jalga üles ja potsatas siis tagasi küsitud arv kordi või tammus soovitud taktis jne.
Esmalt arvati, et see võib olla meediumi või tema abiliste tagasipeegeldus, kuid katsed tõestasid selle võimaluse puudumist, kuna saadi vastused selle kohta, mida kohalolijad ei teadnud, ei mõelnud, ei soovinud ega tahtnud. Seega võis vastus kuuluda ainult nähtamatule mõtlevale olendile. Selles veenduda oli väga lihtne: selle olendiga püüti vestelda kindla arvu koputuste abil, mis tähendasid „jah" või „ei" või tähestiku tähti ja niiviisi saadi vastuseid erinevatele küsimustele, mida kohalolijad esitasid. Seda nähtust nimetati „rääkivateks laudadeks". Kõik olendid, kes vastasid küsitlejatele, nimetasid end vaimudeks ja elasid meile nähtamatus maailmas.
Kuna sellised nähtused toimusid ka teistes linnades erinevate inimestega ja neid jälgisid väga tõsised ja haritud inimesed, siis veenduti, et see ei ole illusioon.
19. sajandi lõpus hakati tegelema vaimude fotograafiaga (ingl k. spirits photography) 1872. a märtsi peetakse kuupäevaks, mil esimene vaimude foto (vt foto vasakul) tehti Inglismaal. Frederick A. Hudson tegi foto, kus pildil on pühaisa William Stainton Moses, härra ja proua Parkes koos vaimuga, kes tuvastati hiljem olevat kui nende ema.See 1920. a üles võetud “vaimu foto” (vt paremal) on tehtud William Hope’i poolt, kes väidab, et on näha et vaimu käsi liigutas lauda.
Teadete edastamine koputamiste abil oli väga aeganõudev ja mittekomplektne. Kõigepealt hõigati tähti välja ja kui sõnas oli õige täht, käis koputus. See oli aga väga pikale veniv protsess, mis lõpuks arenes selleks, et kirjutati paberile alfabeet ja kui meediumi pliiatsiga jõudis õige täheni, kõlas koputus.
Hiljem leiti edasiarendus, et kui kohandades pliiatsi korvikesele, lauakesele või mõnele muule liikuvale esemele ja pannes sellele sõrmeotsad, siis hakkas see objekt liikuma ja joonistama tähti sõnade moodustamiseks.
Hiljem tunnistati, et need objektid osutusid juhuslikult kasutatavateks abivahenditeks.
Katse tõestas, et vaim saab soovikohaselt tahket objekti või kehaosa, näiteks käsivart või kätt liigutada, et juhtida selle küljes olevat pliiatsit kirjutama teksti. Nii tekkisid „kirjutavad meediumid", s.t. inimesed, kes kirjutasid enese tahteta, vaimude impulsside mõjul, olles nii vahendiks vaimu teksti edastamisel. Sellest ajast oli suhtlemine vaimudega palju lihtsam ja vestlus piiranguteta nagu elavate inimeste vahel.
Varsti teati tänu vaimude teadaannetele, et tegemist on hingedega, kes elasid Maa peal inimestena ja need hinged pärast eraldumist oma füüsilisest kehast elavad edasi ja lähevad üle maailmaruumi. See nähtus ei olnud enam kahtlusäratav, kui seansi juuresolijad leidsid vaimuilmast uuesti sugulasi ja sõpru, kellega nad võisid vestelda.
Vaimud tõestasid enda eksisteerimist ja tõestasid, et surm on iseenesest ainult kehaline, et nende hing ehk vaim elab igavesti, et nad on seal meile väga lähedal, ümbritsedes ja abistades neid, keda nad armastasid, siis pakkus see leebet rahuldust neile, kes olid kaotanud kellegi.
Mõned vaimud ei rahuldu oma tegevuses tagasihoidliku müra tekitamisega ja nad võimendavad seda sarnaselt ukse paugutamisele või toidunõude lõhkumisele või mööbli ümberkukkumisele. Tänu sellisele võimele saavad nad väljendada oma tahet, oma mõtteid, kuid meediumi vahendusel kirjutamine annab neile kõige täiuslikuma ja kõige kiirema vahendi maisuses elavatega suhtlemisel; seega eelistavad vaimud kasutada seda vahendit.
Nii saavad vaimud meile joonistada tähestiku tähti, kirjutada muusikanoote, mängida muusikariistadel muusikapalu; seda ilma oma füüsilise kehata, mida neil enam ei ole, kasutavad nad meediumi abi inimestega suhtlemiseks. Vaimud saavad end ka erilisel sensitiivsel moel nii nägemis- kui kuulmisvõime kaudu ilmutada. Mõned „kuulmisvõimelised meediumid" suudavad kuulda vaime ja vestelda nendega; teised näevad neid: neid nimetatakse „nägemisvõimelisteks meediumideks".
Nagu eelpool öeldud, algas spiritism „rääkivate laudade" rahvaliku nähtusena. Kuna need faktid olid huvipakkuvad rohkem silmadele kui mõistusele, äratades rohkem uudishimu kui tunnet, jäeti need pärast uudishimu rahuldamist kõrvale, seda enam et seda nähtust ei mõistetud piisavalt. Ameerikast jõudis selle nähtuse kordamine Prantsusmaale ja mujale Euroopasse, kus mõnede aastate kestel olid „rääkivad taldrikud" moes ja muutusid „salongiinimeste lõbustuseks" (nagu võib näha all olevalt fotolt). Ja kui see nähtus enam inimesi ei huvitanud, otsiti jällegi uut meelelahutust.
Kuid meediumlus pakub ka selgemaid tõendeid elust peale surma, kus lahkunud saavad taasilmuda tahkes vormis, täpselt nagu nad elasid Maal. See on teostatav füüsilise meediumi läbi ehk inimesega, kes on arendanud endas võime toota suures koguses vajaminevat ainet oma füüsilisest kehast.
Kui vaimolend tõmbab eeterlikku energia-mateeriat välja meediumi kehast, siis seda tuntakse kui ektoplasmat (ingl k. ectoplasm). Ekstoplasmat moodustatakse füüsilise meediumi poolt transi seisundis. Seda materjali eraldub marli-taolise ainena meediumi keha avaustest ja vaimsed olendid laotavad selle üle oma mittefüüsilise keha, võimaldades neil suhelda füüsilise ja reaalse maailmaga. Mõned väidavad, et ektoplasma on alguses selge ja peaaegu nähtamatu, kuid tumeneb ja muutub nähtavaks, kui psüühiline energia muutub tugevamaks.
Seega võimaldab ektoplasma võtta vaimul uuesti oma füüsiline keha kuju. Vaimud võivad olla reaalsete kehaliste defektidega, näiteks armid või puuduv käsi, nagu neil oli siin Maa peal oma eluajal. Need defektid lisavad tõendust lähedastele, kes tundsid seda isikut, välistamaks pettust. Füüsilist meediumlust teostatakse tavaliselt pimedas ruumis vähese punase või sinise valgusega. Tavalise valguse käes ektoplasma laguneb või on ebastabiilne ja koguneb tagasi meediumi kehasse.
Füüsiline fenomen avaldubki ektoplasma kasutamises. Ektoplasmat võidakse luua erinevates vormides, nähtav ja nähtamatu, valge ja värviline. See sõltub vaimudest, mida nad soovitavad selle ainega teha. Kui see on juba loodud, siis üldiselt ektoplasma väljub meediumi mõnest kehalisest avausest (nina või suu) või läbi psüühilise keskuse, mis asub naba lähedal, tuntud kui päikesepõimik. Ekstoplasmat võidakse ka kasutada, et objekte liigutada. Demonstratsiooni ajal vaim võib moodustada ektoplasmast tahkestatud vardad. Ekstoplasmat „kogutakse kokku“ vaimu abiliste poolt ja segatakse kokku keemiliste ainetega nende pool, et luua peenekoeline ektoplasma, mida siis kasutatakse füüsiliste fenomenide struktuurides, teostades siis materialiseerumist või laua kopsimist või liigutamist.
Allolevatel fotodel on kujutatud meedium Mary Ann Marshall (28. mai 1932.a), kelle suust tulevast ektoplasmast hakkab materialiseeruma käsi koos sõrmusega ja nägu.
Materialiseerumisega (ingl k. materialisation) vaimud koguvad ekstoplasmat elututelt esemetelt (mööbel, materjalid) ruumis ja elusatelt objektidelt (antud juhul nt meedium ja seansiringis istujad) ning see segatakse kokku eeterlike keemiliste ainetega nende pool, et vormida sellest stabiilne vormimisaine, et vaimud saaksid seda kasutada, et luua täpne füüsiline keha kuidas nad nägid välja Maal või kuidas nad nüüd ilmnevad vaimuna.
Materialiseerunud vormi tugevus erineb pisut. Täielikult materialiseerunud vorm või ehk varbast pealaeni materialiseerunud vaim on ehk kõige hämmastavam fenomen, mida on tunnistatud meediumluses. Leidub lugematu arv juhtumeid, kus vaimud on täielikult materialiseerunud riietatuna, näojoontega ja eripäraste märkidega, mis neil olid kunagi nende kehal. Nad võivad välja näha sama tahked kui maine keha on. Mõnedel juhtudel on materialiseerunud vaimud jätnud nähtavaid sõrmejälgi oma materialiseerunud kätega, liigutanud raskeid objekte ja tantsinud istujatega. Materialiseerunud vaimud saavad jalutada istujate seas; rääkida istujaga läbi otsese kõne; puudutada, kallistada ja suudelda istujaid; lubada istujal puudutada ennast; materialiseeruda istujate silme all; lahkuda läbi seinte; ja uuesti dematerialiseeruda istujate ees.
Sellise seansi puhul istub füüsiline meedium tavaliselt suletud alal, mida nimetatakse kabinetiks. Kabinet on põhimõtteliselt mis-iganes osa, mis lubab meediumil istuda eraldi seansil osalejatest. Kabinet aitab ka fokusseerida energiat ja luua midagi patarei-taolist, kuskohast fenomen saab vormuda ja energiat. Tavaliselt on kabineti ees kardin, mida saab ka eest tõmmata, et inimesed näeksid, mis toimub kabineti sees. Kui alustatakse materiali-seerumisega, siis kardin suletakse. Põhjuseid on kaks: esiteks see kaitseb meediumit, kui vaimud kasutavad osaliselt tema keha energiaid, et vormida ektoplasmat mingiks vormiks ja teiseks, varjavad kardinad vormuva hakkavat materialiseeritud vormi, mis võib esmapilgul olla häiriv vaadata istujale.
Materialiseerumise alguses on ruumi valgus üdiselt väga hämar või täielikult pimendatud. Hämar või natuke heledam punane valgus on üldjuhul ainuke valgusallikas, põhjusel et valge valgus pärsib ektoplasma teket, aga punane valgus seevastu annab energiat. Üldiselt annab vaimolend ise teada kui palju valgust võib kasutada, sest nad teavad kui tugev on ektoplasma energia, mida meedium kogub. Niipea kui materialiseerunud vaimu vorm on valmis, astub ta kabinetist välja täielikult vaatamiseks (vt näide allolevalt fotolt).
Kuigi meediumlus iseenesest ei ole oluliselt eriline mõnede inimeste jaoks, põhjusel et see on üsna naturaalne aspekt vaimse keha jaoks ja nii võivad saada paljud inimesed headeks meediumiteks saavutades ühenduse vaimude ja teejuhtidega, kuid mitte igaüks ei saa füüsiliseks meediumiks. Füüsiline meediumlus nõuab teatud elemente meediumi kehas. Sul kas on need algained või mitte. Selleks et saada füüsiliseks meediumiks peavad sul olema koostisosad, millest luuakse fenomeni ilmnemiseks vastav aine ehk ektoplasma.
Teiseks, peab sul olema rohkelt kannatlikkust. On juhtumeid, kus esimesed ilmingud füüsilisest meediumlusest avalduvad alles mõne aasta pärast, teised näited min. 7 aastat või isegi 20 aastat. Kolmandaks, füüsiline meedium omab tavaliselt kõrgenenud tundlikkust, seega peab selline meedium omama suurt tahet, et tulla toime elu ja sellise kogemusega. On ka leitud, et selliste meediumite puhul haigused ja füüsiline väsimus nõrgestavad tema energiat toime tulla füüsilise meediumlusega; nagu teevad seda ka pikad pilvised ilmaperioodid. Seevastu, hea tervis, päikeselised päevad ja elujõulised grupiliikmed aitavad meediumil olla rohkem energiline.
Kõrval oleval pildil on transfiguratsiooni meedium Jack Webber, kelle nägu on kaetud ekstoplasmaga.
Otsene hääl (ingl k. direct voice) on samuti väga huvitav osa füüsilisest meediumlusest, kus vaimu hääl tuleb nagu otse õhust endast. Paljudel meediumitel on vaimuga kõnelemiseks trompet kasutusel, mis on asetatud ringi keskele põrandale või lauale. Trompetid, mida sellise kommunikatsiooni jaoks kasutatakse, on koonilise kujuga, millel on mõlemal pool lõpus augud. Trompet asetatakse kohalolevate inimeste ringi keskele ja kui õhustik on õige vaimu jaoks, siis nad mõnikord tõstavad trompeti õhku üles hõljuma ja panevad selle lendama üle ruumi, kuni see peatub inimese juures, kellega nad soovivad rääkida. Paljudel juhtudel trompetit ei kasutata kommunikatsioonis või heli võimendamiseks, kuid see teeb psüühilise fenomeni väga huvitavaks ja aitab meelel kontsentreeruda.
Allpool olevatel piltidel on ka moodustunud ektoplasmast varras, mis hoiab trompetit üleval.
Häälekast on ektoplasmast tekkinud moodustis, mis tuleb välja meediumi avaustest (nt kõrval oleval pildil mehe ninast) ja moodustub nt meediumi õlale.
Kujundid (ingl k. moulds) on fenomen, kus tahkenev parafiinivaha pannakse hõljuma kuuma vette. See asetseb meediumi lähedal kogu seansi aja. Kui vaimolend materialiseerub, palutakse tal pista käsi või jalg või osa oma näost korduvalt parafiini. See vormub peaaegu et koheselt ja kõvastub kiirelt kas õhus või kontaktis külma veega, mis asub samuti meediumile lähedal. Allolevalt on välja toodud mõned näited tahkenenud vaimolendi kujudest Gustave Geley teostusega, kes töötas koos Poola meediumi Franek Kluskiga. Allolevaid käsi nimetatakse seega „Kluski käteks“.
Kõrval oleval pildil on äratoodud osad leiud Scole eksperimendist (1992 - 1998.a) saadud ilmunud asjadega.
Õhkukerkimised ehk levitatsioon (ingl k. levitation) on juhtumine, kus objektid liiguvad ilma toeta. See on võimalik kas psühhokineetilise energiaga (telekinees) või kasutades ektoplasmat. Üks kõige märkimisväärsemaid näiteid levitatsioonist läbi meediumluse oli D.D. Hume-ga (illustratsioon all vasakul).
1860. aastatel ja hilistel 1970. üle 100 korra tõsteti Hume õhku lae alla ja tihti üle ruumi istujate peade kohale. Ühel juhtumisel ta lennutati ühe toa aknast välja kolmandal korrusel ja kõrvalruumi aknast tagasi jälle sisse.
Paremal oleval pildil on kujutatud 2. aprill 1887 a. avaldatud gravüür väljaandest “Frank Leslie’i Illustreeritud Ajaleht”, mis kujutab seanssi (séance) koos hõljuva kitarri ja vaimu käega, mis kirjutab sõnumit.
1910. aastatel maag William S. Marriott demonstreerib, kuidas ta saab laua liikuma.
1930. aastal Colin Evans hõljumas õhus seansil (vt pilt paremal).
Füüsiline meediumlus oli väga levinud üle-eelmisel sajandil kuni u. 1930ndateni, kuid selle praktiseerimine vähenes äkitselt 1950ndatel. Peamisi põhjuseid võis olla selles, et inimesed ei olnud enam piisavalt pühendunud, et ohverdada nii palju aega ja energiat arendamaks füüsilist meediumlust. Selle arendamine nõuab pühendumist ja arendamist. Nendel 20. sajandi varastel aastatel olid sellised füüsilise meediumluse seansikogunemised sotsiaalseteks sündmusteks. Selle ajastu suured meediumi teerajajad alustasid kõik istumist mõnes koduses seansiringis.
Vastukaaluks füüsilisele meediumlusele, sai alguse ka vaimse meediumluse praktiseerimine (ingl k. mental mediumship), kus see sai hoo sisse 1972. aastal, kui Jane Roberts koos abikaasa Robert Buttsiga avaldasid raamatu "Seth kõneleb" („Seth speaks“). Seth, väga tark "nähtamatu olend", edastas väidetavalt oma tarkused transis olevale Jane'ile, kes sõnumid Buttsile dikteeris. Kuigi Roberts, üpriski edukas luuletaja, on kahtlemata väga haritud ja suure lugemusega erinevate religioonide ja okultsete traditsioonide vallas (sh Jung), väidavad tema pooldajad, et ta edastab mõtteid, milleni tema võimed üldsegi ei küündi. Nende jaoks on see tõendiks sellest, et teda inspireeriti.
Vaimne meediumlus põhineb meelel või vaimsetel protsessidel eesmärgiga saada ühendust vaimsete olenditega. Sel juhul võib olla üks individuaalne kanaldav meedium, kes on teadlik kommunikatsioonist, kuigi on võimalik ka, et mitu meediumit samaaegselt ühenduvad sama vaimuga. Vaimse meediumluse vormideks või ehk tüüpideks on: selgeltnägemine, selgeltkuulmine, selgelttundmine ja transs meediumlus.
Selgeltnägemise (ingl k. clairvoyance) puhul meedium või kanaldaja saab visuaalseid pilte kommunikatsiooni tulemusena. Need võivad olla meediumi meelepildid või vähem tihedamalt, meedium võib tegelikult näha vaimset isikut või objekti nagu nad päriselt vaataksid seda oma füüsilise silmaga. Lõplikud pildid, mida me näeme inimestest või objektidest, on aju konstruktsioon, aga vaimne isik ilmub meediumile justkui oleks ta välisest keskkonnast.
Selgeltnägemise läbi on meediumil või kanaldajal võimalik näha vaimu isikut, objekti, stseeni või sümbolit. Protsess võib keeruliseks osutuda, kui vaimolend ei ole nii tuttav isikule, kellega soovitakse ühendust võtta. Näiteks kui noor inimene tuleb vastuvõtule, võib ta ainult ähmaselt mäletada perekonna sugulase detaile, kes temaga ühendust otsib Vaimsest Maailmast ja ei pruugi omada selgeid mälupilte sellest, kuidas ta oli oma füüsilisel eluajal. Siis võib vastuvõtja mõelda, et milleks vaim üritab sellises situatsioonis ühendust võtta. Kuigi kui see on vaimule oluline, siis ta ikkagi püüab ühendusse astuda. Üks võimalus on, et näiteks vaim ei pruugigi soovida otse suhelda selle noore isikuga, vaid soovib et see isik annaks selle kogemuse edasi oma pereliikmetele.
Teine komplikatsioon mis võib tihti esile kerkida on see, nagu juhtus kuulsa psüühilise meediumi Coral Polge-ga, kus sugulased või sõbrad vaimumaailmast näitasid endast tihti palju nooremat pilti kui nad olid seda hilisematel aastatel Maa peal. Üks põhjus võib selleks olla see, et nad soovivad näidata oma maisele sõbrale või sugulasele Maa peal, et neil on hästi ja nad on õnnelikud. Teine põhjus võib olla see, et neid tunti just sellel eluaja järgul.
Teiste piltide puhul on meedium paratamatult rohkem aktiivsemalt seotud tõlgendustega. Eelistatult saavad vaimud edastada pildi vastuvõtjale läbi meediumi ja just niimoodi saab siis vastuvõtja pildi enda jaoks ära tõlgendada. Siiski mõnel juhul see päris nii ei ole. Näiteks sümbolite puhul. Mõnedel sümbolitel on ühiselt arusaadavad tähendused, kuid paljusid võib tõlgendada paljut erinevat moodi, arvestades iga inimese kogemusi ja mälestusi. Mõnikord võivad vaimud anda sümboleid isegi rohkem vastuvõtja vaatevinklist vaadatuna, kui meediumi tõlgendustega seonduvaid.
Selgeltkuulmise (ingl k. clairaudience) puhul kuuleb meedium hääli või teisi helisid ja see tähistab kommunikatsiooni. Selgeltkuulev meedium võib kuulda helisid kas oma meeles või ka oma füüsilise kõrvaga. Kui helid, nagu muusika ja teised kõlad esinevad, võib nende tõlgendamisel samuti olla probleeme või mitmetimõistmist, nagu ka selgeltnägemise puhul.
Kui meedium, kes töötab läbi selgelt tundmise (ingl k. clairsentience), siis tema tunnetab vaimu kohalolu. See võib avalduda mitmel viisil: üldises kohalolus, tunnetades emotsioone, temperatuurimuutuseid, õhuliikumisi, lõhna või aroomi. Mõnede selliste ilmingute hägusus võib muuta protsessi rohkem keerukamaks. Kuigi, tunnetades et vastuvõtja vanaema on lähedal tundes tema lemmiklõhna, mida ta kunagi kasutas, võib see olla heaks tõendusmaterjaliks.
Transs meediumlus/kommunikatsioon (ingl k. trance mediumship / communication) ilmneb sel juhul, kui vaimne meedium on võimeline endasse tõmbuma ja vabaks laskma end punktini kus teadliku meele kontroll lubab seansil toimida vaimu mõju all. Üldjuhul on teada, et kui vaimne meedium on sügavas transiseisundis, siis nad ei ole teadlikud kommunikatsioonist. Vaim peab meediumi transis oleku ajal töötama meediumi vaimsete protsesside, teadvuse ja alateadvusega.
Transi meediumluse protsess hõlmab endas eelkõige energiate ühildumist; meediumi energiad koos vaimu energiatega. Sulandumine võib varieeruda nii transi tasemelt kui sügavuselt. Vaim ei pea tingimata sisenema meediumi keha füüsilisse ruumi, vaid võib töötada ka läbi meediumi aura.
Võib tunduda, et mida enam vaim lähemale jõuab, võib see viia sellise valearusaamani nagu omaks vaim „otsest kontrolli“ keha üle et ehk nagu meediumi keha oleks „üle võetud“ mingil viisil. Publik võib tunda, et mingil hetkel meedium on „ära läinud“ kui ta on sügavas transis ja nad räägivad otse teise isikuga, kellel on teistsugune käitumisviis, žestid, sugu, vanus, hääletoon, aktsent, jne.
Tegelikult on tegelik protsess palju vähem otsesem kui see tundub. On leitud, et sellises transiseisundis vaim mõjutab rohkem meediumi füüsilist keha, kui et kontrollib seda, just nagu nukunäitleja tõmbab marionetti nööridest või kus ühelt poolt pressitakse kummiseina ja teiselt poolt vaatajale avaldub pilt, mis seinale pressitud sai, et ehk kogu käitumine ja kommunikatsioon tuleb esile läbi meediumi. On ka väidetud, et vaimud pigem mõjutavad meediumi füüsilise keha primitiivset närvisüsteemi, et saavutada soovitud tulemust.
Esialgses faasis, kui vaim hakkab sulanduma meediumi keha energiatega, võib esineda juhuseid, kus meediumi keha võib väriseda või väänelda; seda võiks võrrelda sellega kui auto käikude hammasrattad ei lähe kohe kokku. Aga mõne aja pärast, kui sulandumise protsess muutub sujuvamaks, siis need ilmingud taanduvad.
Vaimne meedium võib töötada ka teiste vahenditega lisaks selgeltnägemisele , –kuulmisele, – tajumisele ja transiseisundile. Nendeks võimalusteks on inspireeritud rääkimine või kirjutamine ja automaatne kirjutamine.
Inspireeritud rääkimist (ingl k. inspirational or inspired speaking) peetakse rohkem sarnaseks selgeltkuulmisega kui näiteks transiseisundiga (kuna ei osata päris täpselt määratleda, kui sügaval transiseisundis peaks meedium olema), sest sõnad lihtsalt tulevad meediumile üks hetk pähe just vahetult enne kui meedium hakkab rääkima.
Inspireeritud kirjutamist (ingl k. inspirational or inspired writing) peetakse samuti rohkem selgeltkuulmisega sarnasemaks, sest ei saa päris täpselt määratleda kui sügaval transiseisundis meedium töötab.
Sellise vaimse meediumluse vormi, nagu automaatne kirjutamine (ingl k. automatic writing) puhul meedium istub ja hoiab kirjutusvahendit paberi kohal ja vaim hakkab mõjutama meediumi käe reflektoorseid lihaseid üsna kiiresti, et anda edasi kommunikatsiooni paberile. Terveid raamatuid on sedasi valmis kirjutatud. Meedium ei pruugi jällegi olla teadlik kommunikatsiooni sisust kuni ta loeb seda lõpuks. Geraldine Cummins on üks näide kuulsast automaatse kirjutamise meediumist. Jällegi selle meediumluse vormi puhul ei pea meedium minema transiseisundisse, kuigi mõned lähevad transiseisundisse mingile tasemele.
Eestiski levib hulk nö. kanaldatud meediumraamatuid - Krayon, Urantia, Jutuajamised jumalaga, Indigolapsed. Väidetavalt on Eestis 100-150 regulaarset kanaldajat, kes koostöös teiste riikide vaimsete inimestega jumalikku armastuse energiat meie kõigi heaks kanaldavad. Veel on ilmunud Eestis lahkunud Luule Viilma kanaldatud ellujäämise tarkusi. Kanaldatud informatsiooni pole aga samas põhimõtteliseltki võimalik mitte millegagi kontrollida. Kui keegi kanaldab enda teada mõnda konkreetset tegelast - Jeesusust, Kleopatrat, peaingel Miikaeli või lausa jumalat ennast, siis jutu sisu sõltub kanaldajast, mitte kanaldatavast nagu võiks ehk ekslikult eeldada.
