Pööripäev on ööpäev, millele langeb päikeseseisak ehk solstiitsium. Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak on ööpäev iga aasta 20. või 21. juunil, mil on põhjapoolkeral pikim päev ja lühim öö, märkides suve algust. Päike asub siis seniidis põhjapöörijoone kohal. Pööripäev on olnud Päikese tsükli eriline hetk alates nooremast kiviajast, kuid seda hakati laialdasemalt tähistama iidse pagana festivalina, tuntud kui Jaanipäevana.

Sõna „solstiitsium“ koosneb ladinakeelsetest sõnadest sol (Päike) ja stitium (seiskumine või seismine), tähistades „päike seisab paigal“ – ja viitab punktile, kus Päikese visuaalne trajektoor üle horisondi nagu jääks paigale – st Päike peatub oma teekonnal enne, kui ta muudab suunda. Mitmed päevad püsib Päike selles asendis ja siis vaikselt liigub lõunapoole.

Suvise pööripäeva puhul tähistavad katoliku ja põhja-protestandi kultuurid 23st kuni 24nda juunini Püha Johannese pühi (mida on nimetatud ka Püha Johannese õhtuks, Ivan Kupala päevaks, Jaanipäevaks), samal ajal kui wiccade kultuurid tähistavad seda kui Litha või Suvise Pööripäevana (litha on sõna, mis pärineb väidetavalt anglo-saksi keelest ning tähistas muistsetel germaanlastel suvist pööripäeva). Selline euroopa südasuvega seonduv püha, traditsioonid ja pidustused on eriliselt tähtsad Norras, Taanis, Rootsis, Soomes ja Eestis, kuid tähistatakse ka Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis ja teistes Euroopa osades ja ka mujal (nt Ühendriikides, Kanadas ja isegi lõunapoolusel (Brasiilias).

Suvine pööripäev tähistab Maa rikkalikkust; aega, mil loodus saab küpseks ja puhkeb õide. See on aeg, kus näidatakse välja tänu eluandvatele võimalustele, mida Päike pakub. See on kahekordne pidu, kus avaldatakse austust päikese valgusele ja samuti ka päevavalguse vähenemise uue tsükli algusele, kus Päike alustab oma teekonda lõunapoole. Selles ajast alates päikesevalguse tunnid vähenevad iga päev, ühendades meid jälle meie sisemise maailmaga.

Suvine pööripäev on ajaks olla õnnelik. See on aeg eemaldamaks ebavajaliku oma elust. See on aeg tantsimiseks ja laulmiseks ja rõõmu jagamiseks ja armastusega täitumiseks. See oli tule festival, tähistamaks Päikese-tähe täielikku väge.

Jaanipäeva pidustused on pärit vanadest aegadest, mida seostatakse suvise pööripäevaga. Inimesed uskusid, et Jaanipäeva taimedel olid imepärane ja tervendav vägi ja seetõttu korjati neid öösel. Jaaniõhtut ja –ööd (23. juuni vastu 24. juunit) tähistatakse Eestis laialdaselt jaanituledega, millel on sümboolne seos pööripäeva ja päikese kõrgseisuga. On usutud, et Jaanipäeval või kesksuve pühal, mida tähistati vastavalt 20.-25. juunil, muutusid seinad, mis eraldasid teispoolsust ja inimesi, õhukeseks. Väljade ja metsade, jõgede ja ojade vaimud – kõik selle sisemise maailma elanikud – said vabalt edasi ja tagasi liikuda ja inimestega mängida. Lõkked süüdati, et kaitsta end kurjade vaimude eest, keda usuti vabalt hulkuvat, kuni Päike pööras taas lõunapoole. Hilisematel aastatel arvati, et ka nõiad kohtuvad kurjade jõududega sellel ajal.

Siiani mõnedes Põhja-Euroopa osades tähistatakse Jaanipäeva jaanitule ja pillerkaarega. See komme pärineb algselt iidsete druiidide ajast, kes igal pööripäeval sisenesid vaimsesse maailma abi saamiseks, et hoida elusloomad tervetena ja viljasaak rikkalik. Salajased rituaalid – mis mõnikord hõlmasid endas elusate loomade või isegi inimeste ohverdamist – peeti mitmetes religioossetes rajatistes, sealhulgas Stonehenge’is Inglismaal.

Mitu sajandit hiljem, ristitud eurooplased jätkasid pidustustega, tihti Püha Johannese Päevaga, mis tavaliselt jääb paar päeva peale aasta pikimat päeva. Ja, kuigi koostööd paganlike vaimudega enam ei tehtud, jätkasid vaimud kummitamist inimeste meeltes. Solstiitsiumi peeti tülikaks ajaks igal aastal, kui loomuliku ja üleloomuliku reaalsuse piirid ähmastusid, lubades vaimudel, haldjatel, trollidel ja isegi draakonitel tulla üle elavate maailma, enamasti pahandust või kahju tegema. Alles 1800tel, mõnede riikide maapiirkondades levis kombestik, kus inimesed süütasid tõrvikud Jaanipäeva õhtul jaanitulega, et kanda neid tõrvikuid läbi põldude ja külade, eesmärgiga ajada ära pahatahtlikke vaime.

Mõnedel jaanipäeva rituaalidel on väga tugevad folkloori juured. Kõige enam on Eestis tuntud Jaanik, kus süüdatakse jaanituli ja hüpatakse üle selle. See tegevus on eesmärgiga kindlustamaks heaolu ja vältimaks halba õnne. Sealjuures, aga kui tuld ei süüdatud, kutsus see ligi maja hävitamist tule läbi. Tuli ehmatas eemale ka vaimud, kes sellel ööl uudistamas olid, kuid kes tuld vältisid iga hinna eest ja mida suurem oli lõke, seda kaugemale sellised vaimud ka hoidsid.

Lõkked süüdatakse mäetippudele. Inimesed tantsivad ümber tulede. Paljudes kohtades, peale tule kustumist kui ainult kuumad söed on alles, tõstetakse lapsed üle nende süte, et nad oleksid suitsu poolt kaitstud ja puhastatud.

Sellel aastal oli täiskuu samal ajal kui oli suvine pööripäev. Sel ajal tulevad Päike ja Kuu koos välja, sümboliseerides naiselikkuse, mehelikkuse, pimeduse ja valguse energiate ühinemist. See mõjutab ka inimesi. Sellise kosmilise ja vaimse energia hulk teeb pööripäeva ideaalseks ajaks, et puhastada oma kodusid ja valgustada oma kehasid, vabastada kurnavad eeterlikud köidikud oma möödunud suhetest ja manifesteerida oma soovid.

Traditsiooniliselt suvist pööripäeva tähistatakse keskpäeval, mil Päike seisab otse pea kohal ja tervet Päikese energia väge võib tunda ja tõmmata rituaaliga. Seistes Päikese all mõnda aega, tõmmates valgust ja soojust endasse ja saavutades ühenduse, mida võib kasutada hilisõhtustes riitustes. See on aeg puhastumiseks, lõikamaks läbi takistused.

Solstiitsium on võimas aeg. Suve peetakse seotuks Päikesega (mees, lõvi tähemärk) ja talve Kuuga (naiselikkus, Veevalaja tähemärk)


Allikad:
1) Summer Solstice. http://www.spiritualityandpractice.com/practices/naming-the-days/view/23141/summer-solstice
2) http://www.crystalinks.com/summersolstice.html
3) Midsummer spirits http://www.theghoststory.com/ghosts/midsummer-spirits/2861
Pilt: www.huffingtonpost.com