Inimesed tähistavad volbriööd 30. aprillil ehk volbrilaupäeval. Volbripäeva (enam tuntud kui volbriöö) tähistamine algab volbrilaupäeval ja kestab läbi öö. Volbripäeva, mis on 1. mail, peetakse tarkade, nõidade ja nõidumise päevaks (nimetatud keelemees Wiedemann poolt) ning rahvasuu teab ka rääkida, et sel ööl lendavad nõiad ringi. Volbripäeva peeti Eestis pikkade pimedate ööde aja lõpuks ning kevade lõplikuks võiduks talve üle. Üleminekuaja tõttu peeti seda päeva kurjade jõudude toimele soodsaks. 1.maid on nimetatud ka Lutsiferi päevaks. Kirjanik, loodusteadlane ja vabamüürlane J.W.Goethe on öelnud, et volbriööl toimuvad looduses müstilised sündmused ja volbriööle järgnev päev on tumedate müstiliste jõudude pidupäev.

On mitu teooriat, millistele jumalale see tähtpäev pühendatud on. Volbriööd on nimetatud Waldburgi ööks kui ka Beltane pühaks.

1) Walpurgis oli kevadejumalanna, keda Saksamaal laialdaselt austati. Põhja - Harzis on selline uskumus, et kõnealusel ööl tantsivad nõiad lume lõplikult minema, nii et kevad saab lõpuks tulla. Sachsenburgis, Unseburgis ja Wernigerodes oletatakse, et nõiad tulid tagasi kaheteistkümnendal päeval vaatama, kas lumi tõepoolest kadunud on. Eelistades luudasid, ka sokkusid, hanetibusid, mida veavad neli parti, lendavad nõiad oma kogunemiskohta, nendest kohtadest tuntuim on Blocksberg (der Brocken) Harzis.

2) Kristlik kirik nägi selles paganlikus kevadpühas Saatana kummardamise ööd ja muutis tähtpäeva nimeks Waldburgi öö. Kristlik kirik tegi Walburgis’ est püha Waldburga, kes oli 8. sajandil Heidenheimi kloostri abtsiss. Siin elasid mehed ja naised kultuseühistus, kandes edasi kristlikuks tehtud vanu paganlike kultusi.
Katoliku kirik pühendas selle päeva püha Waldburgale, kes 778. aastal suri. Ta oli taluperenaiste patroon, samuti võlukunsti eest kaitsja, kes suutis nõidade ja maagide tegevust segada. Nõidade eemale peletamiseks viiakse öösel läbi rituaale. Mõjuv on lärmi tegemine rauast masinatega, kellade kaja ja õlenukkude põletamine.

3) Nimi Beltane tuleb keltidelt ja seda peetakse üle kogu Euroopa paganliku pühana. Nõiakultuse järgijate jaoks on see koguni aasta tähtsaim püha. Beltane ajal on värav teise ilma pärani. See tähistab kevade üleminekut suveks ja tähendab tõlgituna „helendavat valgust”.

Pühendatud on see tähtpäev keltide valgusjumalale „Beldurile” või „Baalile”, tema vaste põhjala mütoloogias on aas „Baldurr” või „Baldr”. Selle püha elemendiks on tuli, mis peab eemal hoidma haigusi ning on üldine puhastuse ja maipuu sümbol.



Eestis ei ole volbritraditsioon nõiapühana kuigi vana. 19. sajandil tundsid eestirootslased volbripäeva nõidade liikumisajana. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti. Hiljem arenes see seltskonnaüritusteks ja vastavasisulisteks teemapidudeks.

Inimestel on ettekujutus, et tõeline maag on saatuse poolt väljavalitu, kes elab ühe jalaga paralleelilmas ning valdab Loojale ainuomast maailma loomise ja muutmise võimet. Imeväel suudab ta ellu kutsuda kõike, mida vaid soovib. Tegelikult oskavad maagid mõjutada nähtavat vaid seetõttu, et nad tunnevad nähtamatu reaalsuse seaduspärasusi. Maag valdab temale teada olevaid “tööriistu” ning oskab võlukunsti enda ja teiste heaks tööle panna.

Maagia võib olla väga praktiline, lihtne, igapäevane. Nii lihtne, et me võib-olla seda tähelegi ei pane, et teeme midagi maagilist. Maagia saladus peitub oskuses suunata oma tahet ja isiklikku väge, olles ärkvel ja selges teadlikkuses. Maag oskab mõtete, tunnete ja vaimu abil transformeerida vähem head olukorrad headeks.


Maagiline kombestik Volbriööl on olnud erinev. 30. aprilli õhtul või 1. mail on tehtud ikka nn. maituld. Volbriööl tule tegemine oli seotud tõrjumismaagia rituaaliga. Maitulega on rahvad tähistanud saabunud kevade lõplikku võitu talve üle. Võitu on kinnitatud maagiliste toimingutega: tehti tuld, helistati kelli, kolistati, löödi lokku, toodi hoonete kaitseks rohelisi oksi. Usuti kõvasti sõna ja teo jõusse. Volbrituli tehti maa peale, et sellega aidata maad soojeneda. Tuli ajas maa seest ka kurja välja.

Eestis säilinud teadetes ei ole juttu maagilistest toimingutest tule juures. Maituli on enamasti seotud olnud noortepeoga, kus maa peale tehtud tule juures pühitseti mai saabumist. Maipäev oli noorte tutvumis- ja sõpruspäev.

Paljudes riikides on säilinud legend, et nõiad kogunevad volbriööl suurpeole - sabatile. Sabatil käiku peeti suureks patuks. See oli salajane vandenõu seaduse ja korra vastu, mis toimus mustade jõudude toetusel.

Sabati ajal kogunesid nõiad sellistesse kohtadesse, nagu Grazi lähedale Blocksbergi, Harzi Brockenisse, Kesk-Saksamaale Venusbergi, Rootsi Blokulasse või Prantsusmaale Pier de Dome´i. Nõidade sõidust loksperile, s. o. öistele nõiapidustustele on teada rahvajutte ka Saaremaalt. Paljude legendide järgi toimusid sabatid eri kohtades: ristteedel, metsas, alpiaasadel, mäenukkidel ja isegi mahajäetud kirikutes.

Sabat käis alati rangelt ettekirjutatud rituaalide kohaselt. Kokkutuleku eesistuja oli Saatan, kes astus troonile ilge soku või koera kujul. Kõik nõiad käisid talle kordamööda austust avaldamas. Seejärel lauldi ja tantsiti lõkke ääres ning võisteldi nõidumiskunstis.

Ristiusulised on maagiat ja ka seetõttu volbriööd mitte tauninud. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, keha­liigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel ümber programmeerida.

Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevad­peoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aasta­vahetuse tähistamine süda­talvel on üsna hiline nähtus.

Volbripäeva võib tähistada suure peoga. Sõpradega koos saab tantsida ja laulda. Inimesed maskeerivad iseennast nõiaks, haldjaks või muuks tegelaseks. Maskeeritud nõiad võivad nõiduda teistele nii head kui halba.

Allikad: